Loboc, Bohol, Filipiinid ja Džunglielu

Bohol, Filipiinid – meie reisi järgmine sihtkoht. Boholil on ka oma lennujaam (Tagbilaranis) olemas, kuid meie sõitsime Hong Kongist Cebu Pacific’uga (kolme tunnise otselennuga) Cebu saarele, ja sealt edasi kiirlaevaga Tagbilarani sadamasse. Kiirlaevaga Boholi saarele jõudmiseks kulus ligikaudu kaks tundi.

Meie esimeseks peatuspaigaks oli väike džungliresort Loboc River Resort, mille nimi juba reedab, et see asus Loboc’i jõe kaldal. Suur guugeldaja nagu ma olen, tegin kodus juba suure eeltöö ära ja uurisin välja, mis meid seal ees võiks oodata. Ei tasu end lasta eelarvamustest heidutada – maailmas on nii palju erinevaid inimesi ning igaühel neist on oma subjektiivne arvamus. Lüües booking.com‘ i või TripAdvisor’ i lahti, leiab rohkelt arvustusi (mitte ainult antud ööbimiskoha kohta, vaid kõikide Filipiinide majutuste kohta), mis on täis hädakisa, küll prussakate, putukate, moskiitode, auguliste rätikute, kehva hommikusöögi, kehva wifi-ühenduse ja ka kõige muu kohta, mille kallal hädaldada saab. Kui Sa ei soovi sääski ega muid putukaid, väikest hommikusöögivalikut ega praktiliselt mitteeksisteerivat internetiühendust, siis ÄRA MINE džunglisse. Džunglisse minnaksegi selleks, et olla olla džunglis. Need paar auku saunalinas, seitsme sentimeetri pikkune prussakas voodi all ja nõrk internetilevi on ju täiesti olematu lõiv, mida sealse keskkonna ja elamuse eest maskma peab.

Mina armusin Loboc’isse juba esimesel õhtul, kui sinna saabusime.

../Vahel ma mõtlen, et miks ma nii palju pildistan koguaeg? Peale pildi tegemist ma alati vaatan seda ekraanilt ja mõtlen, et no EI OLE ju nii ilus nagu päriselt on. See emotsioon hetkel on lihtsalt vii võimas, et tehtud foto tundub selle kõrval nii tühine. Neid pilte hiljem vaadates aga tuleb see emotsioon taas meelde, enamvähem sama ehedana nagu pildistamise hetkel see oli. Foto ei ole ainult salvestatud mälestus pildi kujul, vaid mingi kummaline jõud, mis vana emotsiooni esile kutsub ja võimaldab mul sellesse hetke tagasi rännata. /..
DSC00466y

Järgmisel hommikul nautisime natuke basseinimõnusid ning läksime kajakiga jõele aerutama. Kuna me olime varustanud end veekindlate telefonikottidega, siis sain lisaks GoProle ka mõned pildid telefoniga teha, mis paraku aga ümbritseva plastikust kesta tõttu jäid suhteliselt hägused.

DSC00479yDSC00488y

 

Õhtupoolikul läksime uudistasime, kuidas kohalikud teiselpool jõge elavad ja nautisime kauneid jõevaateid. Tee viis meid kuni Loboc’i külani, kust pimeduse saabudes tricicle’ga tagasi resorti saime.

 

Kolmandal päeval rentisime rolleri ja põrutasime saare keskossa šokolaadimägesid üle vaatama. Chocolate Hills on Bohol’i üks suuremaid vaatamisväärsuseid. See ligikaudu pooleteisest tuhandest mäest koosnev maa-ala on moodustunud tegelikult lubjakivi ‘hunnikutest’, mis on kaetud murukihiga. Šokolaadimägedeks nimetatakse neid seetõttu, et kuival perioodil muutuvad need mäed oma värvuselt šokolaadipruuniks. DSC00583y.jpg

Neile, kes arvavad, et saavad seal rahus ja vaikuses neid mügarikke imetleda, pean valmistama pettumuse. Nagu ennist mainisin, on tegu väga populaarse paigaga ning sinna sõidutatakse iga päev busside kaupa turiste, kes siis vaateplatvormi äärel, kõrval, taga ja veel igal pool, kus võimalik, hoolega endleid teevad.IMG_20180317_112919Y

Tagasiteel külastasime Tarsier Conservation Area’d Bilari küla lähistel. Tarsier’id ehk kandlased on väikesed, umbes peopesa suurused, suurte silmadega ahvitaolised loomad, keda on suures väljasuremisohus. Nad elavad veel väga vähestes kohtades ning just seetõttu on nad Boholil üheks suureks vaatamisväärsuseks.

Mäletan, et kui olin umbes 10 või 11-aastane, leidsin selle huvitava punnsilma foto kuskilt internetiavarustest ja panin arvuti desktopi taustapildiks. Ilmselt olin tookord üsna veendunud, et need silmad olid suureks photoshopitud.. ..tuhkagi! Paraku oli see pärdik, kes kaamerasilma ette jäi, veidi unisevõitu ja neid punnsilmu võite ise lähemalt guugeldada 🙂

DSC00611y

Möödusime ka inimtekkelisest metsast – Man Made Forest’ist – mis kujutab endast paari kilomeetri pikkust lõiku mahagonipuudest, mis on inimeste poolt istutatud.

DSC00635y

Põikasime sisse ka Bilar Eco Park’i, millest oleksime ausalt öeldes küll võinud ‘kogemata’ mööda sõita ning mitte seda kohta märgata. Midagi enamat kui sõnnikuhais ja kõhe metsarada, mis ei viinud reaalselt mitte kuhugi, seal ei olnud. Boholil on nii palju ilusaid kohti, mida nautida, aga see EI OLE üks neist!

DSC00628y

Viimane põige oli Sipatan Twin Hanging Bridge’i juurde, mis iseenesest oli küll huvitav vaatamisväärsus – sillad võbisesid jalge all ja vaade jõele oli hurmav – kuid siiski liiga turistikas ja meie enda resordi külje all olev sillake tegi neile küll silmad ette.

DSC00655y

IMG_20180317_141948y

Viimasel hommikul pakkisime oma seljakotid taas kokku, jätsime džungieluga hüvasti ja seadsime suuna Panglao poole..

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s